Uncategorized

Show Contest 2018

Sihtkoht: Slovakkia, Bratislava

Aeg: 23.11.2018 – 25.11.2018

Võistlus: 3 rd ERSO Show Contest 2018 

Eestit esindasid: Anette, Elis, Ädu, Sigrit ja Rico, treeneri ja kohtunikuna Küllike

Tulemus: 12 

 

Nüüdseks on meie tiimi esimene katsumus läbitud ning rahvusvaheline kogemus seljataga. Kui reedene päev läks suuresti saabumise, sisseelamise ja linnaga tutvumise peale, siis laupäeval algas juba tõsisem ettevalmistus. Hommikul saime proovida lava ja teha oma kava paar korda muusikaga läbi. Üldiselt võisime rahule jääda, kuid andis tunda, et kui treeningutel oled harjunud hüppama ühes taktis, siis juba väike nihe muusikas (tehnika mängis lugu pisut aeglasemalt) annab tunda. Rütm on kohe teine, aga õnneks sel korral rahulikum. Kiirema tempoga oleks ilmselt rohkem probleeme tekkinud. Õnneks oskasime esinemise ajal sellega nüüd juba arvestada ja võtsime teadlikult tempot pisut maha. Teine tähelepanek mis tekkis, oli see, et esimesel korral tuli kava üllatavalt hästi välja, pärast viimast treeningut kodumaal oli see puhas rõõm, kuid seda õnne ei jätkunud kauaks. Järgmine kord muusikaga tehes oli jällegi tõeline kaos, aga see andis õhtuks juurde kindlustunnet teha täiega ja palju paremini. Oluline tähelepanek on see, et proovide ajal ei lubatud saali kedagi peale hüppajate ning nende treeneri. Kõik on väga salajane, kuid ma pole päris kindel mis on selle toimingu eesmärk, aga ju on seda millekski vaja. Vahest oleksime me teisi vaadates lava taga oma kava viimasel hetkel muutma hakanud? 

Pärast proovi suundusime korraks hotelli, et võistluseks valmistuda ja ega pikalt aega ei olnudki. Ürituse alguseks kästi kõikidel kindlasti kohal olla ning kuigi me olime päeva viimane võistlusnumber, siis kuulasime ilusti käsku. Lootsime sisimas teisi kavu näha, et saaksime ka seeläbi juurde kogemusi ning teadmisi, kuid selle asemel olime sunnitud ootama oma järjekorda garderoobis. Ega muud sel viga polnudki, kuid meie eesmärk Slovakkiasse minnes oli natuke teine – näha ka teiste riikide hüppajaid, et saada ise seeläbi teadlikumaks ja osavamaks, aga järelikult peab see eesmärk veel ootama. Grupivaim oli õnneks hea ning teineteisele toetudes ei toimunud kardetud läbipõlemist ning tüdinemist. 

Lavale minnes oli tunda juba kerget ärevust, kuid meil kõigil oli ühine eesmärk. Me ei läinud sinna ilmselgelt võitma. Me ei läinud hüppama üle oma varju. Meie eesmärk oli teha treeningutes õpitut nii hästi kui võimalik ning teha võimalikult vähe eksimusi. Samuti näidata teistele mida me õppinud oleme ning olla nähtavad. 

Eksimusi oli, kuid üldises plaanis usun, et olime tublid. Saavutasime nii subjektiivses hindamises kui ka kriteeriumipõhises hindamises 12 koha 17st. Leian, et see on tubli tulemus esimese võistluse kohta. Kõige suuremaks saavutuseks loen suurte bosside tehtud komplimente meie hüppamise ning kava kohta. See on suurim tunnustus mis olla saab kui inimesed leiavad ise aega ja tahtmist tulla ütlema, et see mis me tegime, meeldis neile ja nad nautisid meie vaatamist. Olen kindel, et võime lugeda selle reisi kordaläinuks. 

Mida arvavad reisist meie hüppajad ja treenerid:

E: “Mina arvan, et oli mega äge kogemus ja sain aimu teiste riikide tugevusest ja stiilist, millest siis ka ise midagi õppida. Olen ka õnnelik, et Showl ei jäänud täiesti viimaseks. Oli lõbus ka lihtsalt sõpradega aega veeta ja ma arvan, et saadi rohkem teada Eesti hüpitshüplemise tasemest. Mega reis oli ja esimene lennusõitki lennatud:) Loodan, et tekib veel sarnaseid võimalusi.”

A: “Slovakkia andis kogemust võistlustega, nägin teiste riikide oskusi… ning ise näitasime ka teistele, mida “Eesti oskab”

S: “Võime reisiga igati rahule jääda. Arenguruumi on, aga samas näitasime, et me suudame ka teistele konkurentsi pakkuda. Nüüd tuleb uued sihid seada ja edasi minna! 🙂 Tundub, et sobime ka tiimina omavahel hästi ning suutsime olla teineteisele toeks.” 

K: “Trikiti Slovakkia nädalalõpp jääb mulle meelde mitme kandi pealt: esimest korda tiimiga võistlemas ning seda kohe rahvusvahelistel võistlustel. Mina esimest korda kohtunikuna võistlusreegleid jälgimas ning punkte andmas- 2 päeva tööd ja kõige raskem oli seejuures oma noorte juurest eemal olek st mina istusin kohtunike laua taga ning nemad kusagil majas oma võistlusjärge ootamas. Kui noored lõpuks lavale tulid, siis minul jalg igatahes laua all värises.

Kohtunikke oli 12 ( reeglite  järgi)+12( subjektiivne hindamine) ja nii mõnestki riigist oli neid mitu, Eestist ainult mina. Nüüd kodus kõiki hindeid üle vaadates on rõõm tõdeda, et meie hinded on esimese korra kohta väga motiveerivad, samas arenguruumi on ning juba mõtteid, kuidas järgmine kord paremini saaks. 

Me jäime teistele meelde, meid kiideti ja kutsuti ( järgmistele mõõduvõtmistele)- mis saab veel vahvam olla. Vast see, et meil on klubis üksteist hästi toetavad ja üksteisega arvestavad tegusad noored!”

 

Lisan posituse alla ka tulemused.

Jääme ootama järgmist etteastet! 

 

Trikit 🙂 

Lisa kommentaar